Kuidas teha kindlaks, kas paisumisvuuk on väsinud{0}}kahjustusi

Seda, kas paisumisvuuk on väsinud{0}}kahjustatud, saab kindlaks teha, kombineerides väsimuse kestuse teoreetilise hinnangu tegeliku seisundi jälgimisega. Kui paisumisvuugi tegelik tsüklite arv läheneb või ületab selle projekteeritud lubatud eluea või kui ilmnevad konkreetsed kahjustuse tunnused, võib kindlaks teha, et väsimuskahjustuste oht on äärmiselt suur, mis nõuab viivitamatut parandamist või väljavahetamist.

I. Väsimusel põhinevad hindamiskriteeriumid
Väsimuskahjustuse olemus seisneb selles, et materjalile tekivad korduva pinge all mikropraod, mis järk-järgult levivad ja viivad lõpuks purunemiseni. Kohtuotsuse kriteeriumid on järgmised:

Disaini elueale lähenevate tsüklite arv

Paisumisvuugi lubatud väsimusea [N] määrab tavaliselt tootja ja arvutusvalem on järgmine:

[N]=Nc / nf
Kus Nc on murdumistsüklite keskmine arv ja nf on ohutustegur (tavaliselt võetakse 10–15).

Kui süsteemi töötamise temperatuurimuutuste või käivitus-seiskamissageduste kumulatiivne arv läheneb [N]-le, loetakse, et selle kasutusiga on lõppenud. Näiteks kui küttetorustikus toimub üks temperatuurimuutus päevas ja selle kavandatud eluiga on 1000 tsüklit, siseneb see suure-riskiga perioodi umbes pärast

3 aastat kasutust.

Projekteeritud eluea võrdlusväärtused: paisumisvuukide projekteeritud väsimuse eluea nõuded on erinevates töötingimustes erinevad ja neid saab kasutada hindamise etalonina:

Linnaküttevõrk: 1000 tsüklit või rohkem
Naftakeemiatehas: 3000 tsüklit
Laeva väljalaskesüsteem: 5000 tsüklit
Ühekordselt kasutatav otse{0}}maetud torujuhe: ühekordne-kasutus, mitte-taaskasutatav